Koguduse kujunemine (17) Rakendatud evangeeliumi vankri ette

Hea vaataja, täna vaatleme #Paulust #evangelistina.
Peab ütlema, et ta on rahutu. Ta on pidevalt liikvel, kuid mitte külastuste kestvus pole talle oluline. Oluline on, et kuhu ta iial läheb on ta ihu ja hingega inimeste teenistuses. Tema evangeelsed ja hingehoidlikud plaanid ei ulatu aastakümnetesse. Esimeses kirjas korintlastele tunnistab ta, et tunneb end Kristusest juhituna.
Sageli juhtub nii, et mõni kuu pärast kohaliku koguduse rajamist, asub ta uuesti teele, et kuulutada evangeeliumi võimalikult paljudele. See dünaamilisus tuleb kutsumusest olla "#paganate #apostel".
Kuid ta ei ole ka mingi "#helikopterevangelist", kes maandub, keerutab palju tolmu üles ja siis kaob. Hoolimata suurest liikuvusest on Pauluse jaoks oluline nii intellektuaalne kui vaimne kohalolek. Olulisem kui külastuste kestvus on tema jaoks olla inimeste teenistuses, kelle juurde ta on läkitatud ja kes teda vaimulikult vajavad.
Selline pühendumus inimestele pole sugugi endastmõistetav - kaasaegne kristlus pakub ohtralt vastupidiseid näiteid.
Samas ei pea #Paulus end ka asendamatuks, ta pühendub kogudusi külastades üha uute kaastööliste leidmisele. Seejuures lähtub ta neile antud vaimuandidest. Ta usub, et parim viis koguduse arenguks on lasta nende liikmetel rakendada oma võimeid. Ta teab, et kohalikud oskavad kõige paremini oma võimalusi kasutada. See kehtib nii koguduse juhtimise, usu kuulutamise kui vaeste abistamise osas.
Muidugi ei tähenda see Pauluse jaoks ainult kauneid jutupunkte.
Kui me loeme tervituste nimistuid tema kirjade lõpus, siis need on täis meeste ja naiste nimesi, kes toetasid teda evangeeliumi kuulutamisel ja koguduste ülesehitamisel.
Ilmselt alustas Paulus oma misjonitööd kohalikes #sünagoogides. Alles siis, kui seal tekkis tema tegevusele vastuapnu, liikus ta edasi. Reeglina ei kasuta ta kuulutamiseks tänavaid ja väljakuid, kuigi Areopaagi lugu Ap 17 viitab vastupidisele.
Ta eelistab keskkondi, kus valitseb turvaline ja avatud õhkkond. Selleks on tavaliselt #eramajad, mõnikord ka "seltsimajad". Selline strateegia oli ja on tänini igati edukas: see annab noortele kogudustele võimaluse oma usku avada ja arendada.
Paulus on sellest kristlaste aktiivsusest oma kogukondades vägagi teadlik. Võimalik, et see teadmine ajendas teda ka Hispaaniasse minema, sest ta ei näinud Väike Aasias ja Kreekas enam piisavalt ruumi tegevuseks.
Ta ütleb Rm 15:20: "Aga ma olen endale pidanud auasjaks mitte kuulutada evangeeliumi seal, kus Kristust juba on nimetatud, et ma ei ehitaks teiste poolt pandud alusele..." Kui Paulus kirjutab Korintose kristlastele, et need on "Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga... Lihastele südamelaudadele" (2Kr 3:2jj), Seejärel käsitleb ta nende tegevust oma kogukonnas ja selle atraktiivsust.
Samas teises kirjas korintlastele leiame ka pettumuse noote. Kuid sellest hoolimata säilib optimism koguduse suhtes. Ta nimetab kogudust "Kristuse võidukäiguks", milles Jumal meid kaasa kisub, levitades "tunnetuse lõhna meie kaudu avalikkuses". (2:14)
Kui me näeksime selles kirjelduses üksnes koguduslikku triumfalismi, siis eksiksime. Paulus pidi võitlema kohati väga tugeva vastutuulega. Ta mõistis hästi kui palju siin olenes igas üksikust koguduse liikmest. Ta oli veendunud, et Jumala armastus on sidunud erinevad inimesed oma vakri ette.
Järgmisel korral vaatleme kogudust kui Jumala ehitust.
@JoosepTammo