Koguduse kujunemisest (22) Uue ajastu

Поделиться
HTML-код
  • Опубликовано: 23 апр 2024
  • Tuleb kohe öelda, et kristlaste ellusuhtumist kujundas toona kõige otsesemalt nende ootus, et Issand Jeesus Kristus tuleb kohe kohe aus ja väes tagasi. Kuid judaistlik #apokalüptika olid seotud ka uue maailmakorra ootusega. Just sellest taustast mõjutatuna uskusid varajased kristlased, et Jeesus tuleb tagasi ja kehtestab uue maailmakorra juba nende eluajal.
    Issanda taastulekut kujutleti suure #viimse-kohtuna olemasoleva maailma ja kõigi selle väljenduste üle. Kohtule pidanuks järgnema Jumala lõplik ja täiuslik valitsus. Niisiis usuti võimast pööret maailma ajaloos.
    Pauluse kirjades võib leida palju selliseid viiteid:
    • "Aga seda ma ütlen vennad, et aeg on üürike." 1Kr 7:29
    • "Issand on lähedal!" Fl 4:5
    • "Öö on möödumas, päev on lähedal!" Rm 13:12 jt.
    Muidugi on tõsi, et mõiste "#lähedus" sisaldas endas konteksti arvestades ka sisemist hetke, hetke, mis läheneb inimese südamele.
    Tärkava koguduse jaoks tähendas see aga seda, et see lähedus oli armuaeg, mida tuli õieti kasutada.
    Seda aega ei kujutletud muidugi eriti pikana. Kuid hiljem, kui skeptikute kannatus hakkas lõppema, vajas tekkinud olukord juba teoloogilist seletust. Sellise seletuse leiame 2 Peetruse kirjast 3.p. 8-9 salmist: "Aga see üks asi ärgu olgu teile, armsad, teadmata, et üks päev on Issanda juures nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev! Issand ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid ta on pikameelne teie vastu, ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid patukahetsusele."
    Sellisest absoluutsest #lähiootusest kasvas, mida aeg edasi, välja rahulik veendumus, et maise elu vastutustundlikuks korraldamiseks on antud veel aega.
    See aeg on antud aga valmistumiseks tulevasse maailma astumiseks.
    Ükskõik, kuidas me seda teemat ka ei käsitleks, on kindel, et kogudus elas alguspäevil lõpuaja saabumise ootuses. See ei tähenda, et nad oleksid siinpoolsusele täiesti selja pööranud.
    Kindlasti ei tähendanud see aga ka sulgumist elu eitavasse pseudovagadusse. Küll aga tähendas see ootus siiski elu käsitlemist piiratud ajana. Selles valguses pidi isegi kogudus hoolimata kogu oma tähtsusest tunduma vaid ajutise nähtusena. Selline hoiak sünnitas usu- ja elu praktika, mis pidevalt arvestas, et elu oma väljakutsetega on mööduv ja viimne kodu on tegelikult taevas.
    Vahetu Jeesuse #taastuleku perspektiiv andis kõigile eluvaldkondadele oma värvingu. Kirjas Filipi kogudusele võtab Paulus selle mõtte kokku: "Tehke kõik nurisemata ja kaksipidi mõtlemata, et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset ebaõiglast ja rikutud sugupõlve, kelle seas teie paistate otsekui taevatähed maailmas." Fl 2:14-15
    Öeldu foonil võib aimata ka prohvetlikku kriitikat oma ajastuga kohandumise suhtes. Kuid Paulus ei vasta sellele odava kriitikaga. - Ta pöörab teraviku ümber, kutsudes usklikke maailmast oma elulaadiga eristuma. Kohandumise vastandiks on eristumine.
    Kogudus peaks oma eluga pakkuma selles maailmas selget alternatiivi. See on positiivne ja kaasakiskuv nägemus kristlase elust selles maailmas.
    Algkoguduse nagu meiegi jaoks ei ole see muidugi mingi teoreetiline küsimus. See on argielu, kus tuleb ette ka tagasilööke. Kuid tervikuna võttes on see uus elulaad siiski võimas väljakutse olemasolevale maailmale.
    Küsimusele: Millal Jumala riik tuleb? Kehtib aga tänaseni Jeesuse vastus: Seda päeva teab üksnes Isa taevas.
    Järgmine kord räägime kodusest jumalateenistusest.
    Seniks nägemiseni!
    @JoosepTammo

Комментарии •