Koguduse kujunemisest (25): Leib, sõna ja vein

Head vaatajad, täna räägime sõna, leiva ja veini rollist algkristlikel kogunemistel.
Eelmine kord täheldasime, et alguses kasutas algkogudus oma kogunemistel antiikse #pidusöömaaja raamistikku. Selle söömaaja konkreetse korra osas võis olla muidugi piirkondlikke erinevusi. Näiteks kas naised võisid või ei võinud neist osaleda.
Nii võib eeldada, et kristlikud kogukonnad Jeruusalemmas, Galileas ja Antiookias järgisid rohkem selliste söömaaegade juutlikke tavasid.
Esimene kiri korintlastele seevastu viitab sellele, et Issanda poolt seatud püha õhtusöömaaja tähistamine Pauluse misjoni piirkonnas, kaldus järgima Rooma pidusöögi korda. Muidugi rikastasid seda juutliku traditsiooni elemendid, mis olid pärit Jeesuse poolt seatud leivamurdmisest. Samuti kuulus selle juurde kindlasti sünagoogi jumalateenistuselt pärit traditsiooniline Pühakirja lugemine.
Varakristliku püha #õhtusöömaja keskmes oli kaks momenti. Nimelt leiva murdmine ja karika ulatamine, koos nende juurde kuuluvate selgitustega. Arvatavasti nihkusid aja jooksul eriti Pauluse misjoniruumis need elemendid teineteisele lähemale. See andis parema võimaluse nende kasutamiseks sümpoosioni ametliku korra raames. Vastavalt juutlikule traditsioonile on mõlemad tegevused põhjendatud Jeesuse poolt seatud leiva ja karika jagamisega. Ühtlasi kujunes see söömaaja keskseks sündmuseks.
Juutlikul söömajal võttis majaisa leiva ja ütles kiituslaulu, millele kõik söömaajast osalesid vastasid: "Aamen". Siis murdis ta igaühele tüki leiba ja jagas selle laiali. Söömaaja lõpupoole võttis majaisa karika veini ja ütles tänupalve, mida kõik osavõtjad kinnitasid "Aameniga". Siin kasutatud õnnistussõnad kuuluvad vanimate liturgiliste vormide hulka.
Jeesuse ajaks eristatakse kolme õnnistust. Esimene viitab Jumalale kui kõigi loodud olendite eest hoolitsejale. Teine sisaldab tänu tõotatud maa ja selle viljade, lepingu ja Toora eest. Kolmas koosneb palvest Jeruusalemma ülesehitamise eest ja eskatoloogilist nägemust lõpuaegadest.
Tõsiasi, et varakristlik #leivamurdmine lähtus sellest juutlikust traditsioonist, mida Jeesuski järgis, rajaneb tähelepanekule, et siin peegeldub eelkõige kolmanda karika õnnistamise temaatika ja vorm.
Kreeka-Rooma aladel on aga tegelik leivamurdmise aeg Issanda surma varakristlikus tähistamises kõige tõenäolisemalt primae ja secundae mensae vahel. Mõte, et sinna maani tarbiti vaid vaimselt puhast õpetust, on siiski vaid vaga kujutlus.
Selle asemel võib vähestest Uue Testamendi viidetest välja lugeda, et Issanda surma meenutati siiski alles pärast seda kui kõht oli täis söödud (primae mensae). Sellele järgnes sõna jagamine pühakirja lugemine ja teoloogilised arutelud (secundae mensae).
Järgmine kord käsitleme leivamurdmise ümber toimunud vaidlusi.
@JoosepTammo