Kas

Hea vaataja, küsimus kas kurjast võib sündida ka midagi head? On igivana.
Mõtiskleme selle küsimuse üle kõigepealt kahe filosoofi - Bernard #Mandeville (1670-1733) ja Immanuel #Kanti (1724-1804) seisukohti võrreldes.
Barnard Mandeville leiab, et JAA, individuaalsed puudused on kogukonna heaolule vajalikud. Kas hea ja kurja puhul pole nii, et need ei ole mitte vastandid, vaid alati teineteist täiendavas ehk dialektilises suhtes?
Hollandi arsti ja sotsiaalfilosoofi Baernard Mandeville väide, et inividuaalne kurjus võib teenida kollektiivset heaolu, vallandas 1714 aastal Londonis skandaali. Põhjuseks oli tema poolt avaldatud "Muinasjutt mesilastest" (Bienenfabel). Selles iroonilises loos ründas ta üldist arusaama sellest kuidas hea sellesse maailma tuleb.
Enamus inimesi ütleks: kui meist kõigist saaksid head inimesed, muutuks ka maailm heaks. Mandeville aga pöörab selle väite ümber. Mitte moraal vaid pahed on õitsva kogukondliku elu aluseks.
Ta kirjeldab oma loos mesilaste ühiskonda, milles isiklikule kasulikkusele ja instinktidele orienteeritud ühiskond saavutab lõpuks tervikuna harmoonia ja heaolu.
Nii on näiteks uhkus, tunnustuse vajadus ja mõtetu raiskamine majanduse mootoriks: Vajadus süüa delikatesse, uhkustada riietuse ja mööbliga, kutsub esile küll pilget, kuid kasvatab ka kauplemist ja majanduslikku kasvu.
Püüd saavutada isiklikku heaolu kutsub esile innovatsiooni ja majandusliku edukuse. Lõpuks saavad sellest kõik kasu.
Ühiskond, kus kõik peavad ennast korralikult ülal, variseb lõpuks Mandeville arvates majanduslikult ja sotsiaalselt kokku. Vaesuse kasv ja sõjaline nõrkus ei taga enam maa kaitset.
Immanuel Kant seevastu ütleks: Ei, sest kurjus ei ole üldistatav.
Ühiskond, kus kurjus, näiteks valetamine ja petmine, muutuks reegliks, laguneks kohe. Kanti arvates on kurjus äratuntav asjaolus, et seda ei saa kehtestada üldkehtiva seadusandlusena. Sellepärast seda ka alati salastatakse.
Võtame näiteks valetamise: Tavaliselt õigustatakse seda eranditega olukordades, kus reeglina üldiselt kasutatakse ausust.
Üksnes selletõttu, et enamus inimesi on põhimõtteliselt ausad ja usaldusväärsed on võimalik ka valet kasutada.
Kuidas oleks, kuid kõik pidevalt valetaksid? Sel juhul me arvestaksime juba valetamisega ja vale oleks kasutu.
I.Kanti jaoks maksab tõsiasi, et Kurjus formuleerib privaatseid maksiime; hea aga üldkehtivaid maksiime.
Hea loob eeldusi, mis tulevad kõigile kasuks, kuri kasutab need salaja ära.
Aususest, respektist ja abivalmidusest väikestes asjades tekkib positiivne sotsiaalne dünaamika. See on moraalses konsensusel rajaneva hea ühiskonna eeldus. See, kes aga sellest ühisest heaolust kõrvale kaldub ja teiste heausksust omakasuks kuritarvitab, õõnestab seda positiivset dünaamikat.
See, kes oma ihasi ja omakasu püüab ühiskonna arvelt teenida, astub kuratlikku lepingusse. Sellist parasiitlikku eluviisi on võimalik põhjendada üksnes kõigist moraalsetest kohustustest kõrgemal seismisega. Kui sellist elulaadi hakatakse kiitma ja õigustama, siis hakkab see lõpuks seda sama elulaadi ka õõnestama.
Vaadeldud positsioonid on küllaltki arusaadavad. Kuid Piiblis on üks mõtlemapanev lugu Joosepist, kelle vennad müüsid Egiptuse orjusse. Nagu teame tänu Joosepile pääseb lõpuks kogu pere näljahädast ja jääb elama. Oma elu lõpus ütleb aga Joosep oma vendadele, kes kardavad kättemaksu: "Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik? Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus."
Hea vaataja, niisiis on asju, mis on võimalikud vaid Loojale.
@JoosepTammo