Kuus teaduskriitika kontseptsiooni

Hea vaataja, oleme harjunud teadust vaatlema kriitika vabalt.
Kuid viimasel ajal on hakanud kõlama üha rohkem teaduse suhtes ka kriitilisi hääli. Vahel peetakse nende esindajaid lapiku maa või vandenõu teoreetikuteks. Kuid on ka tõsisemaid hääli.
Vaadelgem neist kuut.
Need on #Aristotelese, Immanuel #Kanti, Friedrich #Nietzsche, Karl #Popper'i, Marx #Horkheimer'i ja Donna #Haraway seisukohad.
Muidugi on teaduskriitika mõiste pärit alles 20. sajandist, kuid selle teema varajasi elemente märkame juba Aristotelesel (384-322 e.Kr.). Ta kritiseerib Platoni ideede õpetust öeldes, et need ideed "on vaid tühjad fraasid ja mitte midagi muud kui poeetilised metafoorid". Tema ise uskus, et ideed on alati seotud maise elu reaalsustega.
Immanuel Kant (1724-1804) aga esitab meile oma "Puhta mõistuse kriitikas" juba esimese süstemaatilise teaduskriitika. Ta leiab, et meie tunnetus ei lähtu mitte objektidest, me tunnetame neid vastavalt oma mõtlemise kategooriatele ja vormidele. Niisiis oleme me ise teatud määral loodusele seaduseaduseandjad. Objektid ise on viimselt "Ding an Sich", "Asi iseendas" - meile kättesaamatu tõelisus.
Friedrich Nietzschele (1844-1900), kes oli juba radikaalne teaduskriitik. Ta leidis, et iga tõde on ideoloogiline ja iga teadmine ebakindel. Inimene peab end küll tunnetusvõime krooniks, kuid tegelikult on ta intellekt "armetult kasutu ja suvaline".
Kriitilise ratsionalismi rajaja Karl Popper (1902-1944) rõhutab inimlikku eksimisvõimet. Ta leiab iga teooria peaks olema empiiriliselt kontrollitav (verivitseeritav) aga samas ka ümberlükatav ehk falsifitseeritav. Parim teooria on faltsifitseeritav, sest just see võimaldab teadusel edasi areneda.
Uusmarksistlik Marx Horkheimer (1895-1973) aga juhib tähelepanu aga sellele, et mõistust kasutatakse sageli valitsemise vahendina. Instrumentaliseeritud mõistus ei toimi selletõttu enam eetiliselt, vaid kasu maksimeerimise nimel.
Tulemus on moonutatud.
Feminismi teoreetik Donna Haraway (1944* ) aga leiab, et igasugune teadmine sõltub kontekstist. Niisiis sealpool võimu ja valitsussuhteid ei eksisteeri mingisugust teadmist. Tegelikult uusmakrsistlik teaduskriitika siin jätkub.
Kokkuvõttes võime öelda, et teaduskriitikat tuleb võtta igati tõsiselt. Kuid küsimus jääb, aga mida me siis üldse saame usaldada?
Piibel juhib tähelepanu asjaolule, et tõelise tarkuse allikas on jumalartus.
Õp 1:7 "Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust."
Järgmine kord aga räägime Paul Feuerabend'ist, teaduskriitikust kelle sünnist mõõdub 100 ja surmast 30 aastat.
Seniks kohtumiseni!
@JoosepTammo

[@aivolill8641]

Nii lühida käsitluse puhul on esitatud mõtetest keeruline aru saada.