I.Kant 300 (3) Otsustusvõime kriitika

Hea vaataja, oleme taas I.#Kanti 300 sünniaastapäevale pühendatud sarja juures. Seekord käsitleme Kanti kolmandat suurteost "#Otsustusvõime kriitika", mis ilmus 1790 aastal.
Selles teoses käsitleb ta esteetika probleeme..
Vaatluse all on inimese tunded ja fantaasia, kuid siingi on küsimus selles, milline on mõistuse aprioorne osa selles protsessis. Kas me peaksime oma #esteetilistes hinnangutes lähtuma tundelisest või mõistuspärasest otstarbekusest?
Otsustusvõime on Kanti jaoks võime erilise üle mõelda üldisele allutatuna. Aga, kas meie tunnetest lähtuvatel hinnangutel saab olla mingit üldist ja paratamatut aprioorselt antud mõõdupuud?
Kant leiab, et kõik meie tunded on naudingu või ebameeldivustunded (Lust oder Unlustgefühle).
Naudingut tunneme siis kui miski vastab meie vajadustele; ebameeldivust, kui see vajadus ei saa rahuldatud.
Vajadused on eesmärgid - #otstarbed.
Igat tunnet iseloomustav lause on seotud objektile omase otstarbega.
Vaadeldes organismi otstarbekat ehitust saan ma rahulduse. Muidugi on selline vaatlus teleoloogiline.
Me võime otsuseid langetada tundelisest või mõistuspärasest otstarbekusest lähtuvalt. Reflekteeriv ehk mõistuspärane otsustamise vorm on Kanti arvates igal juhul kõrgem ja usaldusväärsem.
Muidugi mõlema vormi abil võib tajuda harmooniat ehk ilu.
Kuid sarnased maitseotsused sünnivad eelkõige mõistuspäraste otsuste puhul. Vahel nimetame me seda ka "terveks mõistuseks". Sest just mõistus annab meile võime maailmas kui ühtses tervikus orienteerumiseks.
Just otsustusvõime suudab ületada kuristiku kahe maailma - looduse ja vabaduse maailma vahel.
Niisiis nii tundelised kui mõistuspärased otsused pärinevad otstarbekuse aprioorsest põhimõttest. Ja annavad meile arusaama inimese kui mõistuspärase olendi ühtsusest.
Kuid milline on kunsti ja moraali suhe?
Me küsime paratamatult, mis mõttes on kunst seotud moraalsuse vahendamisega?
Miks me kirjutame raamatuid ümber, võtame pilte ja lauljaid raadioprogrammidest maha, sest väidetavalt ei vasta nad meie tänastele moraalsetele normidele?
Kuid on ka neid, kes esitavad küsimuse: milleks üldse kunsti ja moraali üksteisega siduda? - Ka kõige koledamas katastroofis võib peituda esteetiline meisterlikkus.
Nii nimetas Karlheinz Stockhausen 11.septembri vaatepilti New York'is "suurimaks kunstiteoseks".
Kuid just siin tuleks meelde tuletada kolmandat hoiakut, mida Kantist isnpireerituna esindas Friedrich Schilleri esteetika. Ta leidis, et kunstil on oluline moraalselt-poliitiline eesmärk. Paradoks seisneb aga selles, et ta suudab seda eesmärki teenida vaid siis, kui ta on vaba igasugusest intsurmentaliseerimisest. See puudutab ka moraalset instrumentaliseerimist.
I.Kant nimetab seda oma "Otsustusvõime kriitikas" "igasugustest huvidest vabaks meeldimiseks" või "otstarbetuks ostarbekuseks".
Viis aastat pärast Kanti "Otsustusvõime kriitikat" 1795 ilmuvad Friedrich #Schilleri kirjad "Über die ästhetisvhe Erziehung des Menschen" / Inimese esteetilisest kasvatusest/.
Schiller leiab Kantist inspireerituna , et kunst on kõige laiemas mõttes kasutu. Puutudes kokku kunstiteosega, mis annab meile esteetilise kogemuse ei muuda see meid halvemaks ega paremaks. Kui see teos on aga rakendatud mõne kõrvalise eesmärgi saavutamiseks, siis asub see väljaspool esteetilist valdkonda.
Kuid selle kasutuses, nii arendab Schiller Kanti teooriat edasi, täidab kunst oma olulist moraalset-poliitilist otstarvet. Sest just esteetilises elamuses kogeme me oma täielikku inimlikkust ja vabadust, mis on omakorda õiglasema ühiskonna tingimuseks.
Kanti jaoks paneb ilu liikuma meelelisuse ja mõtte vaba mängu. Siin kohtame nii intuitsiooni kui geniaalsust.
See on vastand ühiskonnas valitsevale kasumijahile.
Reaalsus on aga see, et kunstiteoste hinnad oksjonitel ikkagi kasvavad ja ühiskond esitab kunstile üha kõrgemaid moraalseid nõudmisi.
Peab ütlema, et Kant lõpetab kõik kolm "kriitikat" Jumala ja surematu hinge eksistentsi moraalse põhjendusega.
Hea vaataja, järgmisel korral vaatleme seda teemat juba lähemalt I.Kanti teoses "Die Religion innerhalb der Grenzen der blossen Vernunft". /Religioon puhta mõistuse piirides/.
@JoosepTammo