Paul Feyerabend'i teaduskriitika

Head sõbrad täna vaatleme Paul #Feuerabend'i elu ja #teaduskriitikat.
Ikka ja jälle küsime: Kuivõrd võimekas on meie mõistus? Kuivõrd sõltuvad teaduse saavutused meie võimest asju korrastada? Kas on teaduse arengu jaoks olemas ka teistsuguseid printsiipe kui ratsionaalsus?
Paul Feuerabend, sündis 100 aastat tagasi 13. jaanuaril 1924 a.Viinis. Ta pani ja paneb meie usu mõistuse võimalustesse küsimuse alla.
Ta leiab, et teaduse ajalugu näitab meile selgelt kuivõrd selle saavutused on sõltunud irratsionaalsetest kõrvalmõjudest. Seal on murranguid, hüppeid ja isegi revolutsioone. Tasub mõelda vaid Aristotelese jõu kui kvaliteedi mõistele ja võrrelda seda jõu uusaegse füüsikalise käsitlusega Newtonil.
Noort Feyerabendit kõitsid alul teater ja muusika. 1947 aastast alates õppis ta Viinis vahelduvalt ajalugu, matemaatikat, füüsikat ja astronoomiat. 1951 a. promoveerus filosoofias ja alustas dotsendina Teaduse ja kunsti instituudis. Võttis osa varajasest Viini ringist inspireeritud ja Victor #Krafti ümber koondunud diskussiooni ringist. Seal arutati põhiliselt loodusteadustega seotud probleeme. Seejärel jätkab Feuerabend oma õpinguid Inglismaal Karl Popperi juures. Pärast teadusteooria dotsendina töötamist Bristolis asus ta Ühenriikidesse, kus töötas kolmkümmned aastat Californias Berkeley ülikoolis.
Feyerabend suri 30 aastat tagasi s.o. 11. veebuaril 1994 a. Zürichis.
Tema peamisteks teosteks kujunesid "“Meetodi vastu. Ülevaade anarhistlikust tunnetusteooriast" (1975), "Tunnetus vabadele inimestele" (1978), "Teadus kui kunst" (1984) ja "Mõistuse eksiteed" (1987).
Otsustavaks Feyerabendi arengus kujunes Thomas S. #Kuhni vaade, et ainult vaatluse ja eksperimendiga pole võimalik ühtki teooriat ei tõestada ega ümber lükata. Vaatlustest ja eksperimentidest lähtuvad verifikatsioonid on alati mingi hetke ülesvõtted ja ei saa olla kunagi lõplikud. #Popper oli seevastu väitnud, et verifikatsiooni asemel on olulisem falsifikatsioon. See on aktiivne püüdlus olemasolevaid tõestusi ümber lükata. Kuhn aga tõi sisse mõtte, et teaduse arengu seisukohalt on oluline koolkond, mis lähtub teatud positsioonidest ja seletuslikest mudelitest ja püüab neid ainuõigetena kehtestada.
Feuerabend lähtub aga nn metodoloogilist pluralismi. Ta leiab, et uute teadmisteni jõudmiseks palju erinevaid ja võrdväärseid meetodeid.
Niisiis teadus pole tegelikult millegi poolest parem kui religioon, mütoloogia, maagia jne.
Kuna kaasajal arvatakse, et teadusel on alati õigus, siis esinevad teadlased nn "ainuõige" usu esindajatena. Olukord sarnaneb kesk-ajale, kus leiti, et tõene on vaid kiriku õpetus ja kõik muu on paganlik mõtetus.
Feyerabend leiab, et müüdid, religioonid, müstika jne. ei kaotanud oma mõju mitte sellepärast, et teadus oleks olnud parem, vaid sellepärast, et teaduse jüngrid olid resoluutsemad ja surusid maha alternatiivsete kultuuride esindajad materiaalse jõuga. Feyerabendi arvates tuleks teadust vaadelda vaid ühe võimaliku ideoloogiana ja lahutada see riigist. Niisiis kiriku lahutamisele riigist peaks järgnema teaduse lahutamine riigist.
Vastu võiks väita, et olukord ei ole siiski võrreldav, sest nn "Teaduslik meetod või metoodika" tagab tulemuste usaldusväärsuse. Feyerabendi arvates aga sellist üldkehtivat "teaduslikku meetodit" pole olemas.
Teadusajaloo olulised tähised nagu atomismi õpetuse teke antiikajal, Kopernikuse astronoomia ja valguse laineline käsitlus osutusid võimalikuks vaid tänu sellele, et oli mõtlejaid, kes otsustasid rikkuda "ilmselgeid" metoodilisi reegleid või siis rikkusid neid tahtmatult. Ta leiab, et igasugust reeglit, kui ilmselge ja fundamentaalne see ka poleks, tuleks teatud olukordades ignoreerida. Veelgi enam - alati on olukordi, kus on mõtekas ka üldtunnustatud teooriaid ja fakte ignoreerida.
Feuerabend leiab, et just selline anarhism aitab teadusel edasi liikuda. Niisiis kehtiks teaduse jaoks vaid üks põhimõte "kõik on lubatud" / "anything goes". Tee, mis tahad.
Igasuguse teoreetilise tegevuse ülesandeks pole mitte maailma adekvaatne tunnetamine ("tõe otsimine"), vaid inimteadvuse ja tunnetuse arendamine ja avardamine.
Teoloogina võiks öelda, et ühestküljest näib selline lähenemine andvat taas ruumi ka alternatiivsetele lähenemistele maailmale. Seal hulgas ka religioonile. Kuid teisestküljest loobutakse siin püüdlusest kirjeldada ümbritsevat tõelisust üldkehtivate reeglite abil. Loogilisi ja ratsionaalseid kriteeriumeid asendavad ajaloolised, sotsioloogilised, psühholoogilised ja retoorilised tegurid. - Erinevus teooria ja mütoloogia, teaduse ja ideoloogia vahel hägustub.
Me näeme seda täna eriti inimese seksuaalsust kirjeldavate teooriate puhul. Tunnetusteoreetilised tõsiasjad asenduvad siin kõike lubavate kodanikualagatustega.
Niipalju siis Feyerabendi teaduskriitikast!
@JoosepTammo