Kas inimesed teevad meelega kurja?

#Head vaatajad, täna küsime: Kas #inimesed teevad meelega #kurja?
Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata. Ilmselt on mängus palju erinevaid tegureid - psühholoogilisi, ajaloolisi, religioosseid ja filosoofilisi.
Peatugem hetkeks kahe filosoofilise vastuse juures. Üks pärineb antiik-kreeka filosoofilt Platonilt ja teine kirikuisa Augustinuselt.
#Platon (u.428 - 348) vastaks küsimusele: Kas inimesed teevad meelega kurja? ütleks: Ei. Nad lihtsalt ei tea, mis on hea.
Tähendab, sa võid küll head tahta, aga siiski valesti toimida, sest sa ei tea, mis on hea. Platon kirjeldab seda #pimestumisena. Tagajärjeks on eesmärgist mööda laskmine. Kuid ta läheb siiski kaugemale.
Tema arvates võivad isegi need, kes objektiivselt tahavad kurja teha, oma eesmärki siiski mitte saavutada.
Mõelgem vaid türannidele, kellel on teatud kujutlus rahvuse suurusest, kes unistavad veelgi suuremast võimust ja tahavad oma riiki laiendada.
Need #kurjad inimesed mõtlevad, et nad teevad midagi head, kuid nad eksivad. Nad on pimestatud oma enda kujutlustest.
Sokrates ütleb: "Niisiis on selge, et need inimesed, halva mittetundjad, ei taha halba, vaid seda, mida nad heaks peavad, kuigi tegelikult on see halb. Kas nad soovivad siis head? Või mitte?"
See on oma olemuselt Platoni argumentatsioon, mida ta annab edasi Sokratese ja sofist Menoni vahelises dialoogis.
Igaüks tahab olla #õnnelik ja selleks, et olla õnnelik peab hästi tegutsema, niisiis ei tegutse keegi teadlikult halvasti. Filosoof järeldab sellest: "Keegi ... Ei soovi endale halba", sest see oleks lihtsalt paradoksaalne.
Niisiis see, kes peab end ülal ebasõbralikult, on küll kuri aga mitte kuritahtlik. See, kes ei tea, mida õnn tähendab ja teeb kurja, kuna ta usub, et teeb head, on lõppude lõpuks vähem hukkamõistetav ja rohkem kahetsusväärne.
Selleks, et seda argumentatsiooni aktsepteerida, peaks koos Platoniga uskuma, et õnn ja hea on samatähenduslikud. Kuid kas see on ikka nii?
Kirikuisa #Augustinus (354 -430) seevastu vastaks küsimusele: Kas inimesed teevad meelega kurja? - Jaa, sest me #naudime keelust üleastumist.
Augustinus leiab: öelda, et me teeme kurja tahtmatult, oleks kergema tee valik.
Esiteks sellepärast, et meie tegude tulemus loeb sama palju kui kavatsused. Selletõttu ei saa end vabandada väitega "Ma mõtlesin ju seda ainult hästi."
Peale selle leiab Augustinus, et me teeme kurja ikkagi mitte ainult kurja pärast, vaid seda ka nautides. Kuna leelust üleastumine pakub meile teatud naudingut. Nii sünnib, et me osaleme vahel perversetest eksperimentidest, patustest tegudest või väikestest vargustest, ilma mingi muu eesmärgi kui vaid kurja enda pärast. Oma "Pihtimustes" toob ta näiteks oma noorepõlve õunavarguse.
"Mina aga tahtsin varastada ja ka varastasin, mitte puudusest tingituna, vaid üksnes sellepärast, et mul oli puudus õiglustundest ja selle suhtes vastumeelsus ja patt mind kõitis. Sest ma varastasin, mida mul endal oli külluses ja veel paremat, ma ei tahtnud varastatud omandit nautida", tunnistab ta. Ja lisab: "Vaid vargust ennast tahtsin ma nautida."
Kuri ilmneb siin tahte veana, mis on sõltuv meie vabaduse kasutamisest ja mille suhtes me oleme ise vastutavad. Augustinuse jaoks kerkib see esile kui oleme lahutatud "kõrgeimast headusest". "Kõrgeim headus" oli tema jaoks kristlik Jumal. Meie jaoks oleks küsimus, mida või keda me täna kõrgeima heana defineeriksime.
Elu on aga palju lihtsam. Kurjale võivad meid ajendada isekus, viha, hirm, eelarvamused, ignoratsus. Kurja tehakse nii teadlikult kui teadmatusest. Jeesus osutab aga sügavamale põhjusele. Ta ütleb: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu #ori. Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks. Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad."
(Jh 8:34-36)
Järgmine kord tegeleme küsimusega: Kas kurja saab mõista?
‪@JoosepTammo‬