Ikka siin | Luulelugu

Näitleja - Allan Luup
IKKA SIIN
Mille nimel pingutan, mille poole ma rühin?
Kui on mul vastused, siis tühjuse tolmu jalgadelt pühin.
Vaadanud naerdes nende peale, kel pole aimugi oma kohast maailmas.
Naiivne ja loll olin uskudes, et mina ei pea kunagi püüdmatu poole vaarima.
Nüüd olen väikesel paadikesel avamerel, aerud on puudu
Loodan õnnele ja tuulele, mis näitaks, kuhu suundun.
Agomelatiin hoiab pinnal, kuid midagi ei muutu
Kukun samasse auku, kuhu alati kuulund.
Küsimused täidavad kogu pea, kogu meele.
Vaikse toa asemel valiksin pronkspulli
Põleks läbi pisarate, kuid oleksin rahul
sest praegu pean taluma kirja või kulli.
Pendeldan optimismi ja pessimismi vahel.
Tunnen, et parem. Jälle halvem kui varem.
L’appel du vide. Vahel kaob, vahel tagasi.
Olen ikka siin ja kõik on nagu vanasti.
Kivi-kivi haaval kõik variseb kokku.
Kuid pimedusele peaks järgnema koit.
Äkki näen lõpuks päikesevalgust.
Üle pika aja. Kõrini hämarusest.
Loits.
Püüan purustada, kuid väge jääb väheks.
Sooviksin muutuda langevaks täheks.
Kuid praegu ma olen.
Lihtsalt olen.
Mort-vivant.
Iseennast piiran.
Jätkuvalt piinan.
ja kuidagi ei hiilga.
Ivar Äkke
30.10.2020