Suureks-Neljapäevaks: Mt

Hea vaataja, oleme jõudnud Vaikse nädala #Suure-Neljapäeva sündmuste juurde.
Kuulakem, kuidas neid kirjeldab evangelist Matteus (Mt 26:17-30):
17 Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: „Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?”
18 Tema ütles: „Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!””
19 Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja.
20 Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega.
21 Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.”
22 Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?”
23 Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära.
24 Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.”
25 Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.”
26 Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!”
27 Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest,
28 sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!
29 Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa riigis.”
30 Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.
See on Jumala sõna!
Paasapüha, mis oli saabumas tuletas kõigile juutidele meelde Egiptuse orjapõlvest vabanemist. Iga detail oli selle meenutuse juures ääretult kõnekas.
Väljarännul Egiptusest ei olnud iisraellastel enam aega leivataignat hapendada. Nii ei tohtinud nad selle sündmuse mälestuseks hapnemata leibade püha ajal süüa midagi hapnenut ega hoida seda oma kodades.
Jeesuse ajaks oli sellest eeskirjast juba välja arendatud üksikasjalik rituaal.
Kogu maja puhastati hoolikalt, pereisa pidi kogu maja veel hoolikalt üle kontrollima, et eemaldada sealt kõik võimalikud haputaigna jäägid.
Jeesus otsustab paasasöömaaega pidada just sellel ettevalmistaval päeval, sest ta teab, et tema aeg on kättejõudnud.
Ja see, millest me kuulsime, kirjeldab, mis sellel õhtul ülemises toas toimus.
Kui Issand annab korraldusi ja tegutseb, siis on meie osaks sellele reageerida. - Eeskujuks on meile jüngrid.
Me kuulsime: Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja.
Kõik laabus suurepäraselt: Kuid lauas istudes ütleb Õpetaja korraga: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.” - Üks teie hulgast on nagu haputainas, mis siia ei kuulu.
Igaüks pidi toona küsima: Kas see olen äkki mina? Keda ta silmas peab?
Jeesus täpsustab: "See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära."
Teiste sõnadega, see kes on mulle väga lähedal.
Sellepeale kostab Juudas: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.”
Evangelist Johannes ütleb, et pärast palukese vastuvõtmist Juudas lahkus.
Kuid hapnemata leib meenutas ka uudseleiba, mida küpsetati uudseviljast neli päeva pärast seda, kuid iisraeliidid olid jõudnud Kaanani.
Niisiis ei tegele hapnemata leibade püha mitte ainult Egiptusest väljumisega, vaid sisaldab ka viite Kaanani jõudmisele.
Me teame, et #paasasöömaajal jagati 4 korral õnnistatud hapnemata leiba ja õnnistatud karikat.
Ühel neist kordadest ütleb Jeesus sõnad, mis olid õpilastele üllatuseks, kuid meile on nad kujunenud meie usu imeliseks aluseks.
Ta võttis leiva, õnnistas seda, murdis ja ütles: "Võtke, sööge, see on minu ihu!"
Jüngrid ei tea veel, et Jeesuse Ihu juba järgmisel päeval ripub ristil kandes nende üleastumised ja patud. Alles hiljem avanes neile nende sõnade tähendus.
Seejärel võtab ta karika, tänab ja ütleb: "Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks."
Pattude andestust, mida Risti-Ristija Johannes oli tõotanud neile, kes meelt parandavad ja lasevad ennast ristida, kuulutab Jeesus nüüd oma surmast lähtudes.
Mitte meie enda usuline innukus, vaid Jeesuse surm ristil, Tema lunastustöö on meie meeleparanduse eelduseks.
Läbi kahetuhande aasta on tegeldud küsimusega, kas Jeesus pidas oma ihust ja verest kõneldes nende sõnade sõnasõnalist või sümboolset tähendust? Meie jaoks on aga oluline see, et kui Jeesus midagi ütleb, siis see ka maksab.
Ta annab oma elu, et meie vabaneksime oma patusest minevikust.
Ta avab meie silmad ja suunab meie pilgud tulevikku. - Uude maailma, kus usklikke ootab ees suur peosöömaaeg Isa riigis. Vein ei ole leina vaid peo jook.
Ja siis öeldakse: Kui nad kiituslaulu olid laulnud, läksid nad välja Õlimäele.
Paasasöömaaja kiituslaulud olid Psalmid 113-118.
Täna õhtul loeme me neid kõiki.
Aamen.
‪@JoosepTammo‬