Sõprusest (1):Antiigis ja kesk-ajal

Hea vaataja, täna alustan mõtiskluste sarja sõprusest.
Meil kõigil on sõpru - sõpru lapsepõlvest, noorusest, koolieast.
Pole kahlust, et sõprusel on meie kujunemisel olnud suur jõud. Sõpruse tähendus kasvab eriti murrangulistel aegadel.
Saksa sotsioloog Friedrich H.#Tenbruck räägib sõpruse kompensatsioonilisest funktsioonist. Ta leiab, et sõprus stabiliseerib, kui kõik muu on muutumises.
See kehtis kasvava liikuvuse olukorras antiikajal, 18. Sajandi seisusliku ühiskonna lagunemise perioodil, kuid ka kaasaegse ühiskonna kasvava fragmenteerumise tingimustes.
Leviva üksinduse ajastul, kasvab sõpruse tähendus. #Sõprus võimaldab lahendada isegi vastuolulisena tunduvaid olukordi ja suhteid. Siin kohtuvad soov olla ainulaadne, aga omada samas siiski kellegagi usalduslikke suhteid. Sõprus ühendab muutuva ja stabiilse, sidusa ja vabaduse. See peidab endas võimalust valida, kuid omada samas perekonnale omaseid suhteid.
Aristoteles, kes on ilmselt parim antiikne sõpruse kirjeldaja ütleb, et sõber "on teine mina". Sõprus on tema jaoks midagi vooruslikku, sest üksnes vooruslikust on võimalik ühiselt nautida.
Ometi ei ole ju ka nii, et iga kord, kui ma kohtun voorulikku inimest, on ta kohe minu #sõber. Aristotelese formuleering: sõber on minu "teine mina", viitab võrdsusele ja sümmeetriale, mis on sõpruse jaoks olulised.
Kuid küsigem siiski selle mõtiskluste sarja alguses: Millised nihked on ajaloos toimunud sõpruse käsitluses?
Eelsokraatikud käsitlevad sõprust vastandeid lepitava ja korrastava kosmoloogilise printsiibina. Nii on sõprus #Empedoklese jaoks kõige hea allikas.
Platon kritiseerib seda käsitlust öeldes, kuid asi oleks ainult vastandite sidumises, siis oleksid vaenlane ja sõber ka sõbrad. Samuti heidab ta kõrvale kujutluse nagu tõmbaks sarnane sarnast. #Platon kritiseerib olemasolevaid sõpruse käsitlusi, kuid ei paku ka omapoolset lahendust.
#Aristoteles eristab juba kasust, rõõmust ja vooruslikkusest lähtuvat sõprust. Sõpruse kõige kõrgemaks vormiks on tema jaoks voorustele rajatud sõprus. Sõber ei kujune siin kunagi situatsioonist tingitud vahendiks oma huvide teostamisel.
#Epikuros näeb sõpruses aga olulist panust eudaimonia (õnnelikkuse) saavutamisel. Siin omandab sõprus tugevalt instrumentaalse iseloomu.
Sõprus on Epikurose jaoks aga ka aktiivne konfliktide vältimise vorm. Kõigisse hästi suhtumine võimaldab rahulikku ja rahulikku elu.
Koos kristluse levikuga muutub sõprus eelkõige vaimse seotuse vormiks. Vaimne ehk vaimulik sõprus kujuneb Jumala armastusest lähtudes ligimese vajaduste eest hoolitsemiseks.
Kirikuisa #Augustinus eristab ilmalikku sõprust, sellisest sõprusest, mis rajaneb ühisel Jumala armastusel. Agape s.o. kõrgeim armastus, mis on ispireeritud Jumala armastusest inimkonna vastu peab teenima vastastikust ülesehitust ja Jumalale lähenemist. Nii nagu Jumala juures, nii peaks ka kristlaste hulgas valitsema samasugune armastus.
Kuid nii nagu Jumal jääb viimselt ka sõber seletamatuks. Meil ei ole mingit tõendit tema usaldusväärsuse suhtes, me võime teda vaid ilma viimse kindluseta usaldada.
Keskaegne universaalõpetaja #Albert Suur avastas kristluse jaoks taas Aristotelese. Kuid ühe erinevusega: kui Aristotelese jaoks oli sõpruse eesmärgiks vastastikune intellektuaalsete ja moraalsete vooruste arendamine, omandab see Albert Suure puhul transtsendentse eesmärgi. Sõprus baseerub ühisel Jumala armastusel ja aitab kaasa jumaliku tarkuse ja vooruste saavutamisele.
Albert Suure õpilane #Thomas Aquinost aga piirdub eelkõige antiikse sõpruse (filia) ja kristliku ligimesearmastuse (agape) võrdlemisega. Talle näib, et seed on igal juhul omavahel vastuolus. Filia sisaldab eelkõige kuni intiimsuseni ylatuvat isiklikku JA'd , samas kui Agape on universaalne armastus. Kui filia eeldab vastastikku tunnustamist, siis agape võib väljenduda isegi vaenlaste armastuses. Kuid ühes punktis on neil midagi ühist, nad mõlemad on armastuse vormid, mis peavad silmas teise inimese heaolu.
Hiliskeskajal hakkab sõprus üha enam kaugenema sealpoolsuse mõjust. Seda hakatakse üha rohkem käsitlema lihtsalt inimeste vahelise suhtena. Kuid sellest räägime juba järgmisel korral.
Seniks aga jäägu kõlama vaga Iiobi mõte:
"Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest." Ii 6:14
Seniks kohtumiseni!