Virve Osila: 35 aastat tagasi kirjutasin luuletuse, ühe nendest, mille Urmas Alender mõni aasta hiljem suureks laulis. Küllap on mitmed teist seda lauluna kuulnud, aga võib-olla on sõnum varju jäänud. Saabuvate kevadpühade puhul tervitan teid, head inimesed, just nende ammu kirja pandud sõnadega. Kui need toona Laulja hinge puudutasid, ehk puudutavad teidki. Lootust ja lapsemeelsust! ON KUI KEVAD. Hinges avab ukse mingi nimetu ja kummaline aim. Sünnib südamesse veretuksel õrn ja habras lapsepõlvetaim. Virgub. Sirgub. Läheb sinust läbi. On su ümber. Ajab võrseid sees. Imab endasse su valehäbid, sisendab, et kõik on alles ees. On kui kevad, kui sa usud ennast ega karda elus olla hea, kui su mõte päikse poole lendab, jättes endast maha lauluread. Kanna endas läbi eluaja lapse puhast rikkumata meelt, ole armastuse hääl ja kaja, suuda mõista sõnatutki keelt. Sinu mõtted siis ei ole kurvad, kui su’s kasvab lapsepõlvetaim, sünnivad su hinges kuldsed urvad, nendes kuhtub kadedus ja laim. On kui kevad. Läbi jäise sombu lendab sinu pihku sinilind. Selles tukslevas ja värisevas tombus on su elutunnetus ja hind.
Nii kaunis laul.
VÄEGA hää laul! :-)
Virve Osila: 35 aastat tagasi kirjutasin luuletuse, ühe nendest, mille Urmas Alender mõni aasta hiljem suureks laulis. Küllap on mitmed teist seda lauluna kuulnud, aga võib-olla on sõnum varju jäänud. Saabuvate kevadpühade puhul tervitan teid, head inimesed, just nende ammu kirja pandud sõnadega. Kui need toona Laulja hinge puudutasid, ehk puudutavad teidki. Lootust ja lapsemeelsust!
ON KUI KEVAD. Hinges avab ukse
mingi nimetu ja kummaline aim.
Sünnib südamesse veretuksel
õrn ja habras lapsepõlvetaim.
Virgub. Sirgub. Läheb sinust läbi.
On su ümber. Ajab võrseid sees.
Imab endasse su valehäbid,
sisendab, et kõik on alles ees.
On kui kevad, kui sa usud ennast
ega karda elus olla hea,
kui su mõte päikse poole lendab,
jättes endast maha lauluread.
Kanna endas läbi eluaja
lapse puhast rikkumata meelt,
ole armastuse hääl ja kaja,
suuda mõista sõnatutki keelt.
Sinu mõtted siis ei ole kurvad,
kui su’s kasvab lapsepõlvetaim,
sünnivad su hinges kuldsed urvad,
nendes kuhtub kadedus ja laim.
On kui kevad. Läbi jäise sombu
lendab sinu pihku sinilind.
Selles tukslevas ja värisevas tombus
on su elutunnetus ja hind.
Nii liigutav,laul!
See laul puudutab hinge